„Austa leiba, leib on vanem kui meie.“

Reedel 20.septembril meie lasteaia Iirise rühm käis Vabaõhumuuseumis tutvumas kuidas vanasti leib lauale jõudis. Meile jutustati ja näidati seda teekonda.

Teekond leivapätsi valmimiseni on pikk ning töömahukas. Lapsed said teada, et kes tahab suve lõpul kuldselt rukkipõllult saaki lõigata, peab viljaterad juba eelmisel sügisel maha külvama. Viljal ei tohtinud lasta üle küpseda. Rukist lõigati sirbiga, siis seoti vihkudeks. Neid kuivatati rehetoa lae all parsil. Meie lapsed  said  selgeks koodiga rehepeksu, vilja tuulamise ja käsikivil jahu jahvatamise. Siis teise talu perenaine tutvustas meile leivaahju, kus oli juba tuli all, et mõne aja pärast saaks leivad ahju küpsema panna. Näitas ja jutustas, mis on roop, luud ja leivalabidas. 

Veel nägid lapsed, mis ained kokku segatakse, et maitsvat leiba saada. Perenaine rääkis, et tainas peab seisma terve ööpäeva, enne kui ta ahju küpsema pannakse. Me kõik imestasime selle üle, et leiba ei saagi kohe sööma hakata kui ta ahjust välja võetakse, vaid ta peab kolm päeva teki all pehmenema, enne kui teda saab süüa. Kuna me ei saanud kolm päeva seal oodata, siis õnneks oli kellegi teiste poolt leib juba valmis tehtud ja meie saime kõik koos maitsta musta leiba.

Suur oli laste üllatus, kui giid jutustas, et vanasti lastele anti viimasena süüa, sest nad tegid vähem tööd kui täiskasvanud. 

Lapsed olid kõik rahul ja õnnelikud, et said näha, kuulda ja kaasa aidata leiva valmimisel.